OECD Multilingual Summaries

Health at a Glance: Europe 2012

Summary in Estonian

Eestikeelne kokkuvõte

KOKKUVÕTE

Euroopa riigid on viimastel aastakümnetel teinud rahvastiku tervise alal suuri edusamme. Oodatav eluiga sünnimomendil on Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides alates aastast 1980 pikenenud rohkem kui kuue aasta võrra, olles aastaks 2010 saavutanud 79 aastat, ning enneaegne suremus on järsult vähenenud. Üle kolmveerandi nendest aastatest elatakse eeldatavasti ilma tegevuse piiranguta. Oodatava eluea pikenemist võib seletada paremate elu‑ ja töötingimustega ning tervisega seotud käitumismallidega, kuid tähtis on ka arstiabi parem kättesaadavus ja kvaliteet, nagu ilmneb sellest, et südamerabandusest ja ajurabandusest tulenev suremus on järsult langenud.

Tervishoiu paranemine on seotud suurte rahaliste kulutustega. Kuni 2009. aastani suurenesid Euroopa riikides kulutused tervishoiule kiiremini kui oli kasv ülejäänud majanduses ning tervishoiule läks suurem osa sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvust. Seoses rahanduskriisi ja majandussurutisega 2008. aastal vähendasid paljud Euroopa riigid tervishoiukulutusi osana suurematest püüdlustest hoida vaos eelarve puudujääki ning suurenevat valitsemissektori võla suhet SKPsse. Kuigi osa nendest kärbetest võivad olla vältimatud, võivad teatavad meetmed avaldada mõju tervishoiu põhieesmärkidele. Seetõttu on tähtis pidevalt jälgida tervise ja tervishoiu andmeid ja näitajaid; see annab teavet muutlike majandusolude ja tervishoiupoliitika võimalikust lühiajalisest ja pikaajalisest mõjust tervishoiu kättesaadavusele, kvaliteedile ja tulemuslikkusele.

Teose "Health at a Glance: Europe" teises väljaandes on esitatud tervise ja tervishoiu näitajate kõige värskemad võrdlusandmed 35 Euroopa riigi – 27 ELi liikmesriigi, viie kandidaatriigi ja kolme EFTA riigi kohta aastani 2010. Näitajate valikul võeti aluseks Euroopa Ühenduse tervisenäitajate loetelu, mille Euroopa Komisjon on välja töötanud, et suunata tervishoiustatistika arendamist ja aruandlust. Väljaandes on esitatud ka täpsemad andmed tervishoiukulutuste ja rahastamise suundumuste kohta, mis on saadud OECD, Eurostati ja WHO ühise tervishoiualaseid kulutusi käsitleva iga‑aastase küsimustiku abil. Lisaks sellele on väljaandes ka uus peatükk tervishoiu kvaliteedi kohta, mis kajastab arengut seoses OECD tervishoiu kvaliteedinäitajate projektiga. Siin esitatud andmed põhinevad peamiselt ametlikul riiklikul statistikal, mis on kogutud kas eraldi või koos OECD, Eurostati või WHO Euroopa osakonnaga, ning ka mitut riiki käsitlevatest ülevaadetest, nagu kooliealiste laste tervisekäitumist käsitlev uuring.

Väljaandes "Health at a Glance: Europe 2012" on esitatud ajalised suundumused ja muutused Euroopa riikide lõikes viies laias valdkonnas: 1) rahvastiku terviseseisund; 2) tervise ohutegurid; 3) tervishoiusüsteemide vahendid ja tegevus; 4) tervishoiu kvaliteet krooniliste ja ägedate seisundite puhul; ja 5) tervishoiukulutused ja rahastamisallikad. Selles pakutakse mõningaid selgitusi niisugustele erinevustele, esitatakse taustteave edasiste uuringute jaoks ning analüüs, mis aitab täielikumalt mõista erinevuste põhjusi ja töötada välja meetmete valikud paremate saavutustega riikidele järele jõudmiseks. Mitme näitaja kohta on andmed esitatud riikide kaupa soo ja vanuserühmade lõikes, mõne näitaja kohta on esitatud andmed veel ka sissetuleku‑ ja haridusrühmade lõikes. Näitajatest ilmneb, et erinevused ühes riigis piirkondade, sotsiaal‑majanduslike rühmade ja rahvus‑ või rassirühmade lõikes võivad olla sama suured kui riikidevahelised erinevused.

• Oodatav eluiga sünnimomendil on Euroopa Liidu liikmesriikides ajavahemikul 1980–2010 pikenenud üle 6 aasta. ELi 27 liikmesriigi keskmine oodatav eluiga sünnihetkel oli kolmeaastasel ajavahemikul 2008–2010 meestel 75,3 aastat ja naistel 81,7 aastat. Naiste pikim oodatav eluiga oli Prantsusmaal (85,0 aastat), meestel aga Rootsis (79,4 aastat). Euroopa Liidu madalaim oodatav eluiga sünnihetkel oli naistel Bulgaarias ja Rumeenias (77,3 aastat), meestel Leedus (67,3 aastat). Lõhe sünnihetke kõrgeima ja madalaima oodatava elueaga Euroopa liidu riikide vahel on naiste puhul ligikaudu 8 aastat, meestel 12 aastat (joonis 1.1.1).
• Euroopa liidu keskmine sünnihetke eeldatav tervena elatud eluaastate arv, mis on määratletud kui tegevuse piiranguta elatud aastate arv, oli ajavahemikul 2008–2010 naistel 62,2 aastat ja meestel 61,0. Selle näitaja puhul on sugupooltevaheline lõhe palju väiksem kui oodatava eluea puhul, milles kajastub asjaolu, et naised veedavad tegevuse piirangutega oma elust pikema osa kui mehed. Eeldatav tervena elatud eluaastate arv aastatel 2008–2010 sündinute jaoks oli suurim Malta naiste puhul ja Rootsi meeste puhul ning väikseim nii Slovaki Vabariigi meeste kui ka naiste puhul (joonis 1.1.1).
• Oodatav eluiga 65‑aastastel on samuti märgatavalt tõusnud Euroopa riikides ning oli Euroopa Liidus ajavahemikul 2008–2010 keskmiselt 16,5 aastat meestel ja 20,1 aastat naistel. Oodatav eluiga 65 aasta vanuses, nagu ka oodatav eluiga sünnihetkel, oli naiste puhul (23,2 aastat) kõrgeim Prantsusmaal, kus see oli kõrgeim ka meestel (18,7 aastat). Euroopa Liidu madalaim oodatav eluiga 65‑aastastel oli naistel Bulgaarias (16,9 aastat) ning meestel Lätis (13,2 aastat) (joonis 1.2.1).
• Sotsiaal‑majanduslike rühmade lõikes on oodatava eluea osas suured erinevused. Kõrgema haridustasemega inimeste puhul on nii naiste kui ka meeste oodatav eluiga pikem; näiteks Tšehhi Vabariigis elab kõrge haridustasemega 65‑aastane mees eeldatavasti seitse aastat kauem kui sama vana madala haridustasemega mees (joonis 1.2.3).
• Raske on hinnata, milline on kõigi arvukate meditsiiniliste ja meditsiiniväliste tegurite suhteline osa oodatava eluea erinevustes riikide kaupa. Kõrgemat rahvatulu seostatakse üldiselt Euroopa riikides kõrgema (tervena elatud) oodatava elueaga, kuigi rahvatulu kõrgeima taseme juures on see seos vähem märgatav, mis viitab rahvatulu mõju vähenemisele oodatavale elueale (joonis 1.1.2).
• Kroonilisi haigusi, nagu suhkurtõbe, astmat ja dementsust on üha rohkem, seda kas parema diagnoosimise või muu samaaegse haiguse tõttu. Üle 6% Euroopa Liidu elanikest vanuses 20–79 aastat ehk 30 miljonit inimest põdesid 2011. aastal diabeeti (joonis 1.14.1). Krooniliste haiguste parem ravi on tõusnud mitme ELi liikmesriigi tervishoius esmajärgulise tähtsusega küsimuste hulka.

• Enamikus Euroopa riikides on tubakatarbimine üldsusele suunatud teavituskampaaniate, reklaamikeeldude ja maksude tõstmise tulemusena vähenenud. Rootsis ja Islandil on täiskasvanute hulgas alla 15% igapäevaseid suitsetajaid, aastal 1980 oli neid aga 30%. Seevastu Gröönimaa täiskasvanud elanikest üle 30% suitsetab iga päev. Suitsetajate osakaal on jätkuvalt suur Bulgaarias, Iirimaal ja Lätis (joonis 2.5.1).
• Mitmes Euroopa riigis on kahanenud ka alkoholi tarbimine. Reklaami ohjeldamine, müügipiirangud ja maksustamine on kõik osutunud tulemuslikuks. Traditsioonilistes veinitootmisriikides, nagu Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal, on alkoholi tarbimine ühe inimese kohta aastast 1980 oluliselt vähenenud. Alkoholi tarbimine täiskasvanud elaniku kohta on aga märgatavalt suurenenud mitmes riigis, sealhulgas Küprosel, Soomes ja Iirimaal (joonis 2.6.1).
• Euroopa Liidu täiskasvanud elanikkonnast on tänaseks ülekaalulisi 52% ja neist 17% on rasvunud. Riigiti on üle poole elanikkonnast ülekaalulised ja rasvunud 27‑st ELi liikmesriigist 18‑s. See määr on madalam Itaalias, Prantsusmaal ja Šveitsis, kuid kasvamas sealgi. Rasvumust – mis põhjustab suuremaid terviseriske kui ülekaalulisus – esineb varieeruvalt, alates vähem kui 8 protsendist Rumeenias ja Šveitsis kuni üle 25 protsendini Ungaris ja Ühendkuningriigis. Aastaga 1990 võrreldes on rasvumine kahekordistunud mitmes Euroopa riigis (joonis 2.7.2). Rasvumise kasv on mõjutanud eri määral kõiki elanikkonna kihte. Rasvumine on üldlevinum ebasoodsamas olukorras olevates ühiskonnakihtides ja eriti naiste seas.

• Asjakohase tervishoiu kättesaadavuse tagamine on kõikide ELi riikide tervishoiupoliitika peaeesmärk. Selleks on aga muu hulgas vaja, et vastavalt elanikkonna vajadustele oleks vajalikes kohtades vajalik arv tervishoiuteenuse osutajaid. Paljudes Euroopa riikides on mure arstide ja õdede vähesuse pärast, kuigi äsjaste avalikust sektorist kaetavate tervishoiu kulude kärbete tagajärjel võib mõnes riigis olla vähemalt ajutiselt nõudlus vähenenud.
• 2000. aastast on peaaegu kõikides ELi liikmesriikides arstide arv tuhande elaniku kohta kasvanud. Keskmiselt oli 2000. aastal 2,9 arsti 1000 elaniku kohta ning see arv kasvas 2010. aastaks 3,4 arstini. Eriti kiire kasv toimus Kreekas ja Ühendkuningriigis (joonis 3.1.1).
• Peaaegu kõikides riikides on muutunud üldarstide ja eriarstide vahekord nii, et eriarste on nüüd rohkem (joonis 3.1.2). See võib tähendada seda, et huvi tavaliste nn perearstide vastu on kahanenud, kuid oma osa võib olla ka üldarstide ja eriarstide üha suureneval palgavahel. Üldarstide arvu väike kasv või nende arvu vähenemine valmistab muret mitmes riigis seoses sellega, et mõnele elanikkonnarühmale võib esmatasandi arstiabi kättesaadavus väheneda.
• Muret valmistab ka võimalik õdede vähesus, mis võib edaspidi teravamaks muutuda, sest nn beebibuumi põlvkonna vananedes suureneb nõudlus õdede järele koos õdede pensionile minemisega. Viimasel kümnel aastal on õdede arv elaniku kohta kasvanud peaaegu kõikides ELi liikmesriikides (joonis 3.3.1). Kasv on olnud eriti kõrge Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal ja Taanis. Viimasel ajal on töötavate õdede arv siiski vähenenud nendes riikides, mis kõige enam kannatasid majandussurutise tõttu. Eestis kasvas õdede arv aastani 2008 ja hakkas siis kahanema – 2008. aastal oli 1000 inimese kohta 6,4 õde ja 2010. aastal 6,1 õde.

• Edu on saavutatud eluohtlike seisundite ravis, näiteks südamerabanduste, ajurabanduste ja vähktõve ravis kõikides Euroopa riikides, mida aruannetes käsitleti. Suremus haiglaravi järel on südamerabanduse (ägeda südamelihase põletiku) puhul kahanenud ligikaudu 50% ajavahemikul 2000–2009 (joonis 4.3.3), ajurabanduse puhul 20% (joonis 4.4.3). See näitab ägedate seisundite aktiivravi paranemist ja paremat kättesaadavust sellistes riikides nagu Rootsi ja Taani.
• Ellujäämismäär vähktõve puhul on samuti paranenud enamikus riikides, mis näitab varajast avastamist ja ravi suuremat tõhusust (joonised 4.7.2 ja 4.8.2). Kuigi rinnavähi puhul on ellujäämismäär alla 80% Tšehhi Vabariigis ja Sloveenias, on see siiski suurenenud 10 protsendipunkti ajavahemikust 1997–2002 kuni ajavahemikuni 2004–2009. Mõlemas riigis on saavutatud märkimisväärset edu ka jämesoolevähi puhul ellujäämismäära osas (joonis 4.9.2).
• Raskem on teha esmatasandi ravikvaliteedi järelevalvet, sest enamikus riikides on esmatasandi ravi kohta vähem andmeid kui haiglaravi kohta. Välditavaid haiglaravi juhte käsitletakse sageli kui näitajat, et esmatasandi ravi kättesaadavus, kvaliteet või kestus ei ole piisavad. Üldseisukoht on, et astma ja suhkurtõve ravi peaks eelkõige olema asjakohane esmatasandi ravi, et ei tekiks seisundi halvenemist ja vajadust kalli haiglaravi järele. Kui teatud riikides on astma haiglaravijuhtude arv väike, siis mõnes riigis, näiteks Slovaki Vabariigis, on see suur (joonis 4.1.1). Kõikides Euroopa riikides on liiga palju haiglaravi juhte seotud ravimatu suhkurtõvega (joonis 4.2.1).

• Peaaegu kõikides Euroopa riikides oli aastal 2010 ühe elaniku kohta tehtavate tervishoiukulutuste reaalkasv kas aeglasem või seda ei olnudki, mistõttu on püsiv kasvusuundumus pöördunud. Kulutused hakkasid kahanema 2009. aastal majandussurutisest kõige enam mõjutatud riikides (nagu Eesti ja Island), millele on järgnenud veel suuremad kärped 2010. aastal seoses valitsemissektori võla ja SKP suhte kasvuga. Ühele elanikule tehtavate tervishoiukulutuste keskmise reaalkasv Euroopa Liidus aastatel 2000–2009 oli 4,6% aastas, seejärel aga 2010. aastal toimus langus 0,6% (joonis 5.2.2).
• Avalikust sektorist tervishoiule tehtavate kulutuste vähenemine saavutati mitmesuguste meetmetega, sealhulgas palkade ja/või töötajate arvu vähendades, suurendades leibkondade otseseid kulutusi teatavatele teenustele ja ravimitele ning seades ranged piirangud haiglate eelarvele. Tõhustamise eesmärgil on haiglaid ühendatud või kiirendatud üleminekut haiglaravilt ambulatoorsele ravile ja päevakirurgiasse.
• Kuna tervishoiukulutused 2010. aastal kahanesid, siis paljudes ELi liikmesriikides tervishoiule kulutatud SKP osa jäi kas püsivaks või vähenes veidi. Aastal 2010 eraldasid ELi liikmesriigid tervishoiukulutusteks SKPst keskmiselt 9,0% (kaalumata keskmine) (joonis 5.3.1), mis on veidi suurem kui 2000. aasta tase 7,3%, kuid jääb pisut alla 2009. aasta kõrgtasemest 9,2%.
• Madalmaades eraldati 2010. aastal tervishoiule kõige suurem osa SKPst (12%); Madalmaadele järgnesid Prantsusmaa ja Saksamaa (mõlemal 11,6%). Ühe inimese kohta tehtavate tervishoiukulutuste osas olid suurimateks kulutajateks Euroopa Liidus Madalmaad (3 890 eurot), Luksemburg (3 607 eurot) ja Taani (3 439 eurot). Neile järgnesid Austria, Prantsusmaa ja Saksamaa summaga üle 3 000 euro ühe inimese kohta. Kõige väiksemad olid Bulgaaria ja Rumeenia kulutused ühe inimese kohta – ligikaudu 700 eurot.
• Avalik sektor on peamine tervishoiu rahastamise allikas kõikides Euroopa riikides peale Küprose (joonis 5.6.1). 2010. aastal kaeti keskmiselt ligikaudu kolmveerand (73%) kõikidest tervishoiule tehtud kulutustest Euroopa Liidu liikmesriikides avaliku sektori vahenditest. Avalikust sektorist kaeti üle 80% tervishoiule tehtavatest kulutustest Madalmaades, Põhjamaades (välja arvatud Soome), Luksemburgis, Tšehhi Vabariigis, Ühendkuningriigis ja Rumeenias. Kõige väiksem oli avaliku sektori osa Küprosel (43%) ning Bulgaarias, Kreekas ja Lätis (55‑60%).
• Majandussurutis on mõjutanud era‑ ja avaliku sektori poolt tervishoiule tehtavate kulutuste osakaalu mitmes riigis. Avaliku sektori kulutusi tervishoiule on vähendatud teatavate toodete ja teenuste osas, mis sageli toob kaasa leibkondade tervishoiule tehtavate otseste kulutuste osakaalu kasvu. Iirimaal on tervishoiule tehtavate avaliku sektori kulutuste osa vähenenud ligi 6 protsendipunkti ajavahemikul 2008–2010 ja on nüüd 70%, mille tõttu leibkondade eelarvest tulevate otseste maksete osakaal on suurenenud. Avaliku sektori kulutuste osakaal on kahanenud ka Bulgaarias ja Slovaki Vabariigis.
• Avalikust sektorist saadavatele vahenditele lisaks on tervishoiukulutuste peamiseks katteallikaks enamikus riikides patsientide enda tehtavad maksed. Eratervisekindlustusel on vaid mõnes riigis oluline osa. Patsientide tehtavate maksete osa oli 2010. aastal kõige suurem Küprosel (49%), Bulgaarias (43%) ja Kreekas (38%); kõige väiksem oli see Madalmaades (6%), Prantsusmaal (7%) ja Ühendkuningriigis (9%). Patsientide maksete osakaal on viimasel kümnel aastal kasvanud Euroopa Liidu riikides ligikaudu poole võrra, eriti aga Bulgaarias, Küprosel, Maltal ja Slovakkia Vabariigis (joonis 5.6.3).
• Majandussurutis ja suurenevad eelarvepinged avaldavad lisasurvet mitme Euroopa riigi tervishoiusüsteemile. Mitu riiki, mida majandussurutis on eriti rängalt tabanud, on võtnud rea meetmeid avalikust sektorist tehtavate tervishoiukulutuste vähendamiseks. Edaspidi on tähtis täpsemalt jälgida, milline on selliste meetmete lühiajaline ja pikaajaline mõju Euroopa riikide tervishoiusüsteemi peaeesmärgile – tagada tervishoiu kättesaadavus ja kvaliteet.