OECD Multilingual Summaries

Perspectives on Global Development 2017

International Migration in a Shifting World

Summary in Estonian

Globaalse arengu väljavaated 2017

Rahvusvaheline ränne muutuvas maailmas

Eestikeelne kokkuvõte

Maailma majandusareng hoogustab rännet

2015. aastal elas oma sünniriigist väljaspool umbes 243 miljonit inimest, mis on 3,3% maailma rahvastikust – 1995. aastal oli see näitaja 2,7%. Maailmamajanduse liikumine arenguriikidesse (madala ja keskmise sissetulekuga riikidesse) viimasel kahel kümnendil ei ole viinud samaaegse rändeni nendesse riikidesse. Kasutades uut, riike kolme gruppi jaotavat klassifikatsiooni, et uurida, kuidas mõjutab rikkuse liikumine rännet, näitab see aruanne, et rändajate jaoks on ligitõmbavad hoopis traditsioonilised kõrge sissetulekuga riigid. Aastatel 1995–2015 suurenes ränne nendesse riikidesse 13 protsendipunkti võrra, moodustades nii maailma kogurändest ligi kaks kolmandikku. Veelgi enam, arenguriikide majanduse areng on rahvusvahelist rännet hoogustanud, kuna aina rohkematel inimestel on olemas rändeks vajalik raha.

Inimesi tõmbab nendesse sihtriikidesse lisaks kõrgematele sissetulekutele ka kõrgem heaolutase. Hoolimata paljude arenguriikide edusammudest on lõhe kõrge sissetulekuga riikide sissetulekutega kasvanud ning erinevused heaolus püsivad suured. Rändega seotud kulusid aitab vähendada ka juba traditsioonilistes sihtriikides elava tugivõrgustiku (perekond, sõbrad, kogukond) olemasolu, mis omakorda soodustab kontsentreerumist teatavatesse eelistatud sihtkohtadesse.

Rännet mõjutab ka avalik poliitika. Lisaks rändepoliitikale mõjutab rändevoogusid ja ‑mustreid sageli keerukal viisil suur hulk erinevaid poliitikaid. Nende mõistmine on keskse tähtsusega, et viia maksimumini rändest saadava kasu ja miinimumini kulud nii päritolu‑ kui ka sihtriikide ja rändajate endi jaoks.

Ehkki suur osa rahvusvahelisest rändest on vabatahtlik, sunnib mõningal juhul seda relvakonflikt või vägivald. 2015. aasta lõpuks ulatus põgenike koguarv 16,1 miljonini. Erinevalt teistest rahvusvahelises rändes osalejatest viibib enamik põgenikke – 87% – arenguriikides.

Rände muutmine arengu soodustajaks

Rahvusvaheline ränne loob võimalusi nii päritolu‑ kui ka sihtriikide ja rändajate endi jaoks. Siiski ei ole rändest saadavat kasu veel täies mahus realiseeritud ning aina liikuvama maailma eeliste kasutamiseks on vajalik edasine tegevus. Olukorras, kus rännata soovib rohkem inimesi kui need, kellel selleks võimalused on, tuleks kasutada kolmeosalist lähenemist tagamaks, et ränne saaks olla arengu soodustaja.

Esimene osa: arengu aspekti kaasavate poliitikate loomine

Ränne ei ole arengu eelduseks, kuid saab panustada oluliselt nii päritolu‑ kui ka sihtriikide arengusse. Poliitikakujundajad peaksid looma selliseid rände‑ ja arengustrateegiaid, mis viiks miinimumini inimeste liikuvusest tingitud kulud ja maksimumini selle kasu.

Päritoluriikide poliitikaeesmärgid peaksid hõlmama rahasaadetistega seotud kulude vähendamist ja nende suunamist tootlikesse investeeringutesse, väljarännanute kaasamist arengualgatustesse, väljarännanute naasmise ja taasintegreerumise soodustamist ning mahajäänud perekondade toetamist. Kui riikide jaoks on kõrge väljaränne murettekitav, siis tuleb võtta samme kodumaal valitsevate tingimuste parandamiseks, sealhulgas rahuldavate töökohtade loomine ja heaolu parandamine.

Rändajaid vastuvõtvates riikides rakendatavad meetmed peaksid parandama tööturutingimusi, vähendama mitteametliku sektori suurust, laiendama eelarvebaasi ja tugevdama finantsturgusid, et parimal viisil ära kasutada rände majanduslikke eeliseid, edendama rändajate keeleõppe, hariduse ja tervishoiu kaudu integratsiooni ja sotsiaalset sidusust, kaitsma rändajate õigusi olenemata nende rändestaatusest ning kujundama kommunikatsioonistrateegiaid muutmaks avalikkuse suhtumist rändajatesse.

Kõigi sektorite poliitikakujundajad peavad omama selgemat pilti rändepoliitika ja teiste poliitikate omavahelisest suhtest, integreerides rändeküsimused oma arengustrateegiatesse.

Teine osa: poliitikate ja institutsioonide sidususe tagamine

Poliitikakujundajad peavad üritama parandada avalike algatuste koordineeritust, et suurendada rände panust arengusse. Poliitikate parem sidusus aitab tasakaalustada poliitilisi kompromisse viisil, mis arvestaks kõigi osaliste ja eriti rändajate vajaduste ja heaoluga.

Poliitikate ja institutsioonide riigisisese sidususe tagamine nõuab mehhanisme, mis tagavad valitsusesisese koordineerimise; edendavad kohalikke algatusi, kuna rändega tegelemisel on sageli põhiroll just kohalikel omavalitsustel, ja edendavad konsultatsioone ja partnerlusi rände ja arengu valitsusväliste osalistega.

Ühe riigi poliitikate mõju ulatub ka järgmistesse riikidesse. Näiteks kõrge sissetulekuga riikide kaubanduslik protektsionism eriti põllumajanduses ja tekstiilitööstuses piirab madala sissetulekuga riikide arengut ning suurendab seega otseselt arenguriikidest pärit rändesurvet. Seega peavad poliitikakujundajad sidusamate poliitikate saavutamiseks neid kompromisse arvesse võtma.

Kolmas osa: rahvusvahelise koostöö tugevdamine

Rahvusvaheline kogukond peab tugevdama oma koostöömehhanisme, et toime tulla olemasolevate ja tulevaste rändega seotud probleemidega.

Rändest saadavat kasu võivad aidata suurendada kahepoolsed kokkulepped. Need võivad olla näiteks viisakokkulepped reguleerimaks väljastatavate viisade arvu olenevalt kummagi riigi olukorrast, vastastikused oskuste tunnustamise ja kvalifikatsiooni raamlepingud, partnerlused oskuste ülekandmiseks ja pensioni ületoomine.

Piirkondliku liikuvuse soodustamiseks võiksid riigid oma kohalikesse kaubanduslepetesse lisada vaba liikumist puudutavad sätted ning piirkondlikud tööhõiveasutused võiksid anda töötajatele teavet teistes riikides saadavalolevate töökohtade kohta.

Rahvusvahelise rände ülemaailmne juhtimine on hetkel piiratud. Rände‑eesmärkide lisamine säästva arengu eesmärkide hulka peaks võimaldama paika panna kohustusi, mille täitmist saab mitmepoolselt, piirkondlikult ja riigisiseselt jälgida. Eeldatavasti 2018. aastal vastu võetavad ülemaailmne põgenikke käsitlev kokkulepe ning ülemaailmne turvalist, korrapärast ja tavapärast rännet käsitlev kokkulepe täiendaksid hästi ülemaailmse juhtimise struktuuri.

Põgenikekriisidele reageerimine nõuab suuremat rahvusvahelist solidaarsust. Kõrge sissetulekuga riigid peaksid abistama põgenikke vastu võtvaid riike täiendava finantseerimisega, töötades välja ümberasustamislepinguid ja suurendades põgenike ligipääsu alternatiivsetele võimalustele (nt tööränne, üliõpilasviisad).

Ränne on üleilmastumise oluline mõõde ning omandab tulevikus aina rohkem tähtsust. Vajalikud on paremad andmed, rohkem uurimistööd ja tõenduspõhised poliitikameetmed. Rahvusvaheline üldsus peab leidma püsivaid lahendusi aina liikuva maailmaga kaasnevate katsumustega toimetulekuks ning selliste olukordade lahendamiseks, mille tulemusel suureneb järsult sõja eest põgenevate meeleheitel inimeste hulk. Säästva arengu tagamiseks ja rändega sellesse panustamiseks on veel palju vaja ära teha.