OECD Multilingual Summaries

Education Policy Outlook 2015

Making Reforms Happen

Summary in Estonian

Hariduspoliitika prognoos 2015

Reformide elluviimine

Eestikeelne kokkuvõte

OECD riikide lõikes on üle 12% avaliku sektori kuludest seotud investeeringutega haridusse. Rahvusvahelised uuringud, nagu OECD rahvusvaheline õpilaste õpitulemuslikkuse hindamise programm (Programme for International Student Assessment (PISA)), näitavad aga selle raha kulutamise ja investeeringute tulemuste osas suuri erinevusi. Hariduspoliitika prognoosi 2015 esimese väljaande: „Reformide elluviimine” eesmärk on aidata poliitikutel ja muudel sidusrühmadel mõista, kuidas nende ametikaaslased teistes riikides vastavad ühistele probleemidele, alates erineva koosseisuga õpilaskondade õpetamisest kuni meetmeteni teha koolid vastutavaks pakutava hariduse kvaliteedi eest. Aruanne annab üksikasjaliku ülevaate ligi 450 haridusreformist, mis viidi OECD riikides sisse perioodil 2008–2014. Kuigi need poliitikameetmed töötati välja kindlates kontekstides, on neist abi poliitikutele, kes otsivad tõhusaid võimalusi oma haridussüsteemide parendamiseks.

Suundumused hariduspoliitikas

OECD riikides ei omanda peaaegu üks viiendik 15‑aastasest õpilasest minimaalseid oskusi, mida on vaja täisväärtuslikuks osalemiseks tänapäeva ühiskonnas. Umbes 16% hiljutistest reformidest ongi suunatud hariduse kvaliteedi ja võrdsuse tagamisele. Paljudes riikides on olnud esikohal poliitikameetmed, mis toetavad ebasoodsates oludes õpilasi või erineva koosseisuga õpilaskondadega koole. Meetmed nagu Uus‑Meremaa toetus Maori ja Pasifika rahvale, Inglismaa „Pupil Premium” ja Tšiili eelistoetuste seadus. Austraalia ja Poola on aga samal ajal keskendunud koolieelses hariduses ja hoolekandes osalemise laiendamisele ja nende kvaliteedi tõstmisele.

Umbes 29% aruandes käsitletud reformimeetmetest aitavad õpilasi paremini tulevikuks ette valmistada. Paljud riigid on selleks keskendunud oma kutsehariduse ja ‑koolituse programmide kvaliteedi ja asjakohasuse tõstmisele või tööpõhise väljaõppe ja praktikakavade laiendamisele. Portugal viis sisse laiaulatusliku kutsehariduse ja ‑koolituse strateegia ning Taani ja Rootsi reformisid oma sellekohased programmid. Paljudes riikides viidi sisse ka poliitikameetmed aitamaks õpilastel leida tööd või edasist haridusteed. Ka riiklikud kvalifikatsioonivõrgustikud vaadati üle, tihti koostöös Euroopa Liiduga, et suurendada haridussüsteemide läbipaistvust.

Riigid on pööranud tähelepanu ka koolide parendamisele (seda teemat puudutas 24% aruandes vaadeldud reformimeetmetest), et arendada positiivseid õppekeskkondi ja tõmmata ligi ning hoida alles kõrge kvalifikatsiooniga personali. Esikohal olid õpetajaid puudutavad poliitikameetmed: Austraalias asutati Austraalia õpetamise ja koolijuhtimise instituut ning Madalmaades töötati välja õpetajate programm. Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid keskendusid õpetajate algse väljaõppe täiendamisele, Soomes võeti aga meetmed koolitöötajate erialase arendamise süsteemi loomiseks. Mõned Põhjamaad ja Jaapan reformisid oma õppekavad.

Reformide sisseviimisel lähtuvad koolisüsteemid hindamisest ja atesteerimisest. Umbes 12% käsitletud poliitikameetmetest oli suunatud sellele hariduse aspektile. Näiteks Tšiili ja Mehhiko tugevdasid oma hindamisasutusi. Itaalia lõi projektiga VALES poliitikameetmed koolide sise‑ ja välishindamisi toetavate vahendite ja protsesside väljatöötamiseks.

Kuna haridussüsteemide valitsemine muutub üha keerukamaks (9% aruandes vaadeldud reformidest käsitleb valitsemisega seotud probleeme), on mõned riigid sõnastanud oma haridussüsteemide jaoks üleüldised visioonid (Taani Folkeskole reform ning Kanada riiklikul tasemel kokkulepitud strateegiad ja prioriteedid) või täpsustanud rolle ja vastutusi uute institutsioonide loomisega või ümberkorraldustega kohalikes omavalitsustes (Eesti). Rahastamisreformid (11% kõikidest aruandes vaadeldud reformimeetmetest) on olnud ulatuslikud süsteemsel tasemel, nt „Race to the Top” (Võidujooks tippu) Ameerika Ühendriikides ja „Investing in the Future” (Investeerimine tulevikku) Saksamaal, institutsioonide tasemel, nt Mehhiko programm „Dignified Schools” (Väärikad koolid) ja koolide rahastamise reformid Belgias ning individuaalse õpilase tasemel (Uus‑Meremaa).

Poliitikameetmete edukas rakendamine

Haridusreform on edukas ainult siis, kui poliitikameetmeid hästi rakendatakse. See tähendab, et reformide toetamiseks hindamise ja atesteerimisega on vaja sidusat raamistikku, kus on piisavad võimekused kõikidel haridussüsteemi tasanditel hindamiste tegemiseks ja analüüsimiseks. Edukaks elluviimiseks peavad innovatsioonid õppekeskkonnas lahendama konkreetseid õpetamise ja õppimisega seotud probleeme. Koolide antava hariduse parandamiseks peavad poliitikameetmed keskenduma klassi õpetamise tavade muutmisele, välise surve ja toe tasakaalustamisele ning pikaajaliste eesmärkide arendamisele ja saavutamisele.

Üldiselt näitab valitud reformide analüüs, et kõige tõhusamad poliitikameetmed on need, mis on loodud õpilasi ja õppimist silmas pidades, arendavad õpetajate võimekusi ja kaasavad kõiki sidusrühmi. Enamuses OECD riikides on kasvamas õpetajate ametiliitude ja eriti just äriorganisatsioonide osalus poliitikameetmete elluviimises. Õpetajate ametiliidud soovivad rohkem struktureeritud dialoogi valitsustega ning ärisektor soovib luua tihedamaid sidemeid haridussüsteemidega.

Ühe olulise asjana näitab analüüs, et pärast poliitikameetmete elluviimist ei võeta eriti järelmeetmeid. Ainult 10% andmevalimis vaadeldud poliitikameetmete mõju on hinnatud. Poliitikameetmete mõju põhjalikum ja järjepidevam hindamine on aga pikemas perspektiivis kasulik ja aitab samuti arendada kõige paremaid, elluviidavamaid ja edukamaid lahendusi hariduspoliitika jaoks.